Ühes väikeses linnas elas armas vudipere. Selles peres oli ema ja isa ja kolm last. Ema kutsuti vudi-emmeks, isa vudi-issiks, aga lastel olid hoopis vahvamad nimed.

Kuna vudipere liikus igal pool ringi vudides, said lapsed oma nimed liikumiskiiruse järgi. Kõige vanem ja kiirem oli Kihulane, temast järgmine oli Kimalane ja kõige noorem oli Vudipõnn. Vudipõnn oli väga hakkaja, aga kuna tema jalad polnud veel nii kiired vudijad nagu teistel, jäi ta tihtipeale neist maha.

“Oodake mind ka!” hüüdis ta alati, kui perega jalutama mindi. Tavaline jalutusrivi nägi välja nii: kõige ees vudi-issi, järgmisena vudi-emme, siis Kihulane ja Kimalane, ja muidugi kõige viimaseks oli jäänud väike Vudipõnn.

“Oh, saaksin ma natukene kiiremini vudida,” unistas Vudipõnn, “saaksin ma oma jalgu kiiremaks treenida...”

Saabus Vudipõnni sünnipäev, vudipere seisis põnni voodi ees ja laulis talle sünnipäevalaulu. See kõlas umbes nii:

Kas pole suur see õnn,

et meie väike Vudipõnn

saab sünnipäeval nagu naks

suuremaks ja kiiremaks.

Laulu lõppedes ulatas vudipere oma sünnipäevalapsele kingipaki.

“Oi, mis siin sees küll on?” ei suutnud põnn oma uudishimu varjata. Ta rebis paki ruttu lahti ja kingitus juba paistiski. Vudipõnn katsus oma kingitust. See oli ilus, sile ja soe – see oli tehtud puust ja tal olid rattad all.

“See, mu kallis laps, on sinu vudiratas,” ütles isa. “Palju õnne! Enam kunagi ei pea sa meist jalutuskäikudel maha jääma. Selle rattaga saad sa treenida oma jalgu ja tasakaalu ja oled alati meie kõrval, kui me jalutamas käime.”

“Lähme juba ruttu jalutama!” palus Vudipõnn.

Nii ka tehti. Vudipere võttis sisse oma jalutuspositsioonid. Kõige ees vudi-issi, siis vudi-emme, Kihulane ja Kimalane ja lõpuks Vudipõnn oma rattaga. Põnn istus rattale ja tõukas korra jalgadega, möödas oli ta Kimalasest, teist korda jalgadega lükates jäi selja taha Kihulane. Vudipõnni näole tuli naeratus, ta ei pidanud enam kõikidest kõige aeglasem olema. Enam ei pidanud kõik teda järgi ootama. Põnn vudis mööda emast ja isast ja lükkas veelgi jalgadega hoogu. “No küll on vahva!” mõtles ta.

“Stopp!” hüüdis korraga vudi-issi. Vudipõnn seisatas.

“Mis nüüd siis?“ imestas ta.

“Kallis põnn,” ütles vudi-issi, “see, kes vudirattaga sõidab, peab ka reeglitest kinni pidama. Meeletu kihutamine ei ole hea. Kihutada oskab igaüks, aga püüa parem sõita sama kiiresti, nagu meie kõnnime, siis ei juhtu õnnetusi. Pargis, aias ja metsas võid kiiremini vudida. Tänaval jalgrattateel sõites püsi meie kõrval ja hoia kiiver peas.”

Kui vudipere metsa jõudis, oli lõbu laialt. Kõik lapsed said Vudipõnni rattaga sõita. Kuigi Kihulane ja Kimalane oskasid juba kaherattalisega liigelda, ei olnud nende lõbu väiksem.

“Ma olen mootorratturite kuningas!” hüüdis Kihulane ja kihutas mööda metsarada.

“Mina olen kuulus tsirkuseartist oma hobusega!” hüüdis Kimalane, kimades mööda raba laudteed.

“Aga mina,” ütles Vudipõnn oma ratast silitades, “olen maailma kõige õnnelikum Vudipõnn.”